MINA
 KÕIGE ALGUS
 MINU ARENG
 ESIMESED...
 SUGUPUU
 PÄEVAKAVA
 TÄHTPÄEVAD
 REISIMINE
 TERVIS
 JUTUNURK
 MEEDIAGALERII
 MEIE SÕBRAD

Mina > Kõige algus

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 8. mai 2015
Arvatav sugu oli poiss.

Emme mõtles mind oodates: Emmele tundus see ootus aeg väga pikk. Koguaeg mõtles, et millal ma juba kord sünnin. Tähtaegu oli palju seega ei teadnud ju millal?!
Muidu ikka emme lootis, et sünnin tervena ja et kõik oleks hästi.

Oodates kutsuti mind nii: Ossu ja beebsu


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 28. aprill 2015 kell 14:49
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 3836 grammi
Olin sündides: 53 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/9
Minu juuksed olid heledad
Silmad olid tumedad


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Tartu
Sünni juures viibisid: Minu kallis issi.
Ämmaemand oli: Krista Green, üliõpilane Katre Tolmats

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Tegelikult oli mu emmel Raplas väga hea arst/ämmaemand Eevi, aga kuna ma sündisin Tartus siis olid seal teised arstitädid. Nad olid sõbralikud ja emmele sünnitusel toeks.

Emme kirjeldus sünnitusest: 27.04.2015 käisin Tartus Ülikooli Kliinikumis arsti juures kontrollis. Tehti analüüsid, mis olid korras ja ktg, kus emakas vaikselt toimetas. Vaadati ka toolis üle ja arst torkis meelega seal, et avatust suurendada, selleks hetkeks oli kaks sentimeetrit. Ennem kui koju lasti, küsis arstitädi, et mis kuupäeval ma sünnitada sooviks?! Muidugi ütlesin kohe 29.04 oleks ilus päev, aga otsustasin ikkagi, et tuleme mehega järgmine hommik haiglasse tagasi.Oleksime võinud ka kohe haiglasse jääda. Arst plaanis siis hakata esilekutsuma sünnitust kuna kõht oli juba liiga suur ja lootevett ka normist natuke rohkem. Öeldi,et kui tulen ja avatus suurenenud ei ole, panevad ballooni.
Öösel sain emakat valutada küll, sellised õrnemad kokkutõmbed käisid.
Tulime hommikul kella 9:00ks haiglasse tagasi. Andsin uriini ja siis kontrolliti mind pukis üle ja avatust oli 3cm . Seega saadeti meid kohe sünnitustuppa, ballooni polegi vaja panna, saab kohe veed avada. Sõitsime liftiga kolmandale korrusele, seadsime end toas sisse, panin ka ilusa haigla “kleidi” selga. Natukese aja pärast tuli ka ämmaemand, sõbralik oli. Pani mulle ktg külge. Poole tunni pärast tuli arst koos ämmakaga tagasi ja tegid veed lahti, soojad veed olid ja selged. Siis jäeti ktg veel pooleks tunniks külge. Öeldi, et kui paari tunni pärast midagi ei toimeta, siis panevad tilguti. Ktg eemaldati varsti ja tegevust oli aga mitte piisavalt. Siis otsisin asendeid püsti ja istudes ja pallil kõhuli olles, kui äkki tuli päris valus valu.Kell oli 11:46 ja siis pandi esimene valu kirja. Ja siis paluti uuesti pikali, et ktg külge panna. Valusid tuli järjest juurde. Pakuti ka naerugaasi, katsetasin siis mõned korrad seda gaasi ka. Midagi muud see ei teinud, kui käed pani surisema. Ämmaka sõnul ikka leevendas valusid ka, aga ma ei ole kindel.
Aga need valud ikka läksid järjest tihedamaks ja jõudis kätte aeg kui pidin pressima. Oioioi see oli nii valus ja raske. Ma poleks seda eales uskunud, et see nii kurnav töö on.Muidugi olin samal ajal ka negatiivne, kui nägin et tulemust ikka ei ole. Karjusin ja tahtsin nutta ka, aga ämmakas muudkui takka, ei haletse ennast ja pea juba paistab. Mees oli ka toeks ja aitas mind. Samal ajal hingas ja hoidis hinge kinni ja pressis kui mina. See on ikka hea kui su armastatu on sinuga rasketel hetkedel koos.
Aga tulemust ei olnud endiselt. Siis tulid lisaks üliõpilasele ja ämmakale lisaks veel kolm naisarsti ja tegid mulle lahkliha lõike. Kõik olid mu küljes kinni ja siis pressisin veel mõningad korrad ja lõpuks 14:49 sündis meie imearmas Oskar. See oli nii kergendav tunne, kui ta lõpuks välja tuli. Jõudsin veel küsida kas ta häält ka teeb, kui nutma hakkas. Mehele anti käärid kätte ja sai nabanööri läbi lõigata. Lihtsalt super. Ma ikka vahepeal nii kartsin, et äkki ma ei saagi hakkama ja midagi võib juhtuda. Aga ei!
Poiss pandi mulle rinnale ja esimese asjana hakkas pöialt lutsima. Seejärel sünnitasin veel platsenta ja hakkaasid lahkliha kokku ajama, oi see oli ka valus. Aga me naised ju oleme tugevad ja kannatame kõik ära, kas või läbi pisarate ja naeru.
Lõpuks pandi laps mu kõrvale ja sai kõigepealt ühe tissi ja siis teise tissi, ilusti hakkas kohe sööma! Veetsime siis see paar tundi sünnitustoas. Kui meile perepalat ikkagi saadi. Alguses võisime sellest vaid unisada.
Ennem veel kaaluti ja mõõdeti ka Oskar ära. Sünnikaaluks oli 3836g ja 53cm pikk. Peaümbermõõt 38cm ja rinnaümbermõõt 36cm. Rasedust oli selleks päevaks 38+4 ja sünnihindeks saime 9/9 .
Haiglas olime kolm päeva. Pojal kaal küll langes, aga loodame väga, et nädala pärast perearsti juurest tulles on kaal kõvasti tõusnud. Emmel piima on ja ehk jätkub seda veel mitmeks mitmeks kuuks!
Kes mind haiglas külastasid: Mu armas vanaema ja mu kaks õde ja üks vend käisid mind teisel päeval vaatamas.

Haiglas veedetud aeg: Haiglas olime kolm esimest elupäeva.

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Oskar Kuusik, see pandi minule 4. mai 2015 (6-päevaselt). Nime tähendus: Vähese tahtejõuga, aga väga enesekindel. On suuteline kestvateks sõprussuheteks. Loomult juhitüüp, kõige suurem edu äris.

Miks just selline nimi? Kui ma veel emme kõhus olin siis emme võttis kalendermärkmiku ja hakkas issile poistenimesid ette lugema. Ükski teine nimi ei pakkunud emmele ega issile huvi ja selle nimega olid mõlemad kohe päri. Ja nii mu nimeks saigi Oskar.
Teised valikud olid: Teisi nime varjante ei olnudki.

Minu hüüdnimedeks on: Ossu

Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 1. mai 2015 (3-päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Viljandi

Päevast lühidalt: Lõunani olime haiglas ja siis sõitsime autoga koju.Mina magasin terve tee. Kodus sõin ja magasin ja kakasin/pissisin mähkmesse.
Ilm oli: Ilm oli ilus, päike paistis.




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!